Ebaõnnestumine ja vigade tegemine on see, kuidas inimesed varem õppisid. Beebibuumi- ja X-põlvkond kuulusid veel sellesse põlvkonda, kes mängisid õues ilma igasuguse järelevalveta. Nad lõhkusid mõne akna ja maksid selle kinni; kraapisid põlved katki ja läksid edasi; võtsid kellad koost lahti (suutsid või ei suutnud neid tagasi kokku panna); õppisid parandama jalgratta ketti (või kandma ratast koju) või ootama lukustatud ukse taga, kui unustasid või kaotasid oma võtmed. Taskus polnud mobiiltelefoni, et helistada vanematele appi. See ei tähenda, et elu ei peaks edasi minema või et me ei peaks oma lapsi üldse aitama, aga ka tänapäeval on iga tarbetu abi tegelikult takistuseks sinu lapse elus.
Lapsed peavad õppima, et nad on võimekad. Nad vajavad täiskasvanuid oma elus, kes seda neile ütlevad (ja ka ise usuvad). Kuid kõige tähtsam — lapsed vajavad võimalusi harjutada nii ebaõnnestumist kui ka õnnestumist. Jah, sa saad koduste töödega hakkama. (jah, sa võid abi küsida või saada halva hinde ja teha järgmine kord paremini) Jah, sa saad prügi välja viia. Jah, sa oled piisavalt suur, et endale ise lõuna valmistada. Jah, sa suudad varakult ärgata ja oma zoom-tundides kohal olla (uus asi aastal 2020). Jah, sa suudad kohaneda. Ja nii edasi.
Teekond algab maimikueas. Uute lasteaia Montessori juhendajatena on meile õpetatud hoidma alguses käsi selja taga, et mitte sekkuda ega pakkuda abi, kui 3-aastane töötab järjest 30 minutit oma nööpide kinnitamise või kingade jalgapaneku kallal täiesti iseseisvalt. See rabelemine, mida me näeme (ja mida nii väga tahaksime aidates leevendada), on lapse arengule ja kasvule sama vajalik kui õhk hingamiseks. Just siis õpib laps, et ta suudab! Jope lukku tõmbamise õppimisest kuni algklassides koduste tööde iseseisva lõpetamiseni on ainult üks väike samm. Nad tõesti suudavad asju ise teha. Sa lihtsalt anna neile aega, tegutsemisvabadust ja jälgi.
Enesekontroll, põhjus ja tagajärg on sinu lapse parimad õpetajad. Kui ma unustasin oma lõuna kaasa panna, jään näljaseks. Kui ma oma riideid ei pese, saavad puhtad riided varsti otsa. Kui ma oma koduseid töid ei tee, saan halva hinde jne. Ükski beebibuumi- või X-põlvkonna lapsevanem, keda tean, ei aidanud oma last koduste töödega. Olen samuti täheldanud, et Montessori haridusega lapsed näitavad üles sedasama iseseisvust, kui liiguvad tavakooli keskkonda, kus on koduseid töid. Kuigi neil pole kunagi olnud hindeid, teste ega koduseid töid, on nad kasvatatud vastutustundlikeks ja oma elu juhtimise üle uhkust tundma. Nad saavad uue keskkonna katsumustest üle, sest usuvad, et suudavad!
Jah, „me suudame teha raskeid asju!“