Maria Montessori on õpetanud meid lapsele lähenema „jah“-iga; ütlema neile, mida nad TOHIVAD TEHA, mitte seda, mida nad ei tohi. Kui sa ei taha, et su laps kodus karjuks, ütle: „Toas räägime toahäälega.“ Kui tahad, et ta jooksmise lõpetaks: „Toas kõnnime.“ Ei ole olemas sellist „ei“-d, mida ei saaks väikese mõtlemisega pöörata positiivseks ütluseks.
Jah, sa võid nutta nii kaua, kui soovid, vaikselt siinsamas (või oma toas või siis, kui autosse jõuame). Jah, sa võid selle osta, kui oled piisavalt raha teeninud või kui sul on hoiupõrsas küllalt. Vaatame koju jõudes järele!
Positiivsete ütluste kasutamine suunab su lapse tähelepanu positiivsele käitumisele. See aitab nii sul kui ka neil vältida jonnihooge või lihtsalt frustratsioonitunnet. Lõppude lõpuks — kellele meeldib kuulda „EI!“, kui sa midagi väga tahad? Positiivse keele kasutamine aitab su lapsel teha sobivaid valikuid ja tõsta enesehinnangut, kui tal see õnnestub.
Sellegipoolest peavad lapsed muidugi mõistma ka sõna „ei“! „Ei“ tuleks jätta olukordadeks, mis on absoluutselt läbirääkimatud, tegudeks, mis võivad ohustada või mõjutada nende tervist või elu (siia võivad kuuluda ka pereväärtused). Näiteks: Ei, sa ei tohi tänavale joosta! Ei, sa ei tohi seda tervet kommikotti ära süüa. Ei, sa ei tohi mind lüüa jne.
Väga väikese lapse puhul peaks „ei“-le siiski kiiresti järgnema: „Me hoiame alati kätest kinni ja vaatame enne tänava ületamist vasakule ja paremale. Harjutame!“ Või „Aga sa võid võtta selle banaani siit.“ Või „Kalli anda me KÜLL saame. Kas tahad harjutada?“ Positiivse lõpetusega juhid tema tähelepanu „ei“-lt kõrvale ja sellelt, et ta tahaks teha just vastupidist. Ta saab ikkagi tänavat ületada (võib-olla mitu korda), aga sinu tingimustel. Vanemad lapsed võivad vajada selgitust ja tagajärge (arutatud varem).
Veel üks nõuanne: kui arutad oma 5-aastase või vanema lapsega mõne soovimatu käitumise tagajärgi, on hea mõte küsida lastelt nõu, milline peaks olema tagajärg tulevase soovimatu käitumise korral. See ei toimi mitte ainult kokkuleppe ja eelhoiatusena, vaid nad pakuvad sageli välja karmima või leidlikuma tagajärje juhuks, kui nad sõna ei kuula, kui sa ise oleksid kunagi osanud välja mõelda.
Kokkuvõttes — alusta „jah“-iga, kui vähegi võimalik. Kasuta pigem positiivset kui negatiivset keelt ja sa väldid võimuvõitlust ning saavutad hoopis koostöö.